Kuumal suvepäeval istume koos Aarne Kähriga tema kollektsiooniaias Elvas, suurte puude jahutavas varjus. Aed tundub suur ja salapärane nagu džungel, kõikjal, kus võimalik, kasvavad eri taimesordid ja -liigid.

Tuntud aedniku aiahuvi sai alguse lapsepõlvekodust. “Elasime Võrus, linna ääres, kust südalinna oli kaks kilomeetrit, vanemate ehitatud majas. Ema ei tahtnud öelda, et elame maal, aga sisuliselt see nii oli – peeti ju lehma, sigu, lambaid, kanu. Isa oli rajanud marjapuuaia. Oli sõjajärgne aeg, mil tuli ise ennast toita. Nähes, kuidas kanad kraapisid lilled üles ja lehm tegi ukse ette koogi, hakkas mu sümpaatia kalduma taimede poole.”

Nii jättis noormees keskkooli pooleli ja läks Räpina aiandus-tehnikumi õppima agronoomiat. Tehnikumi lõpetamise järel aastal 1986 töötas tulevane aednik õpitud erialal vaid lühikest aega. Tõmme taimede poole jäi aga alles, nii et kui mees 1972. aastal Tartu botaanikaaeda tööle läks, oli ta kohe oma õiges elemendis.

“Ja minu emaga said sa ju ka seal tuttavaks!” sekkub Aarne tütar Anne (32), kes on koos isaga juba ligi 20 aastat Elvas aeda harinud.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine