“Aga miks me ütleme, et aeg on läinud, aeg hoopis tuleb!” noomib Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadur Tiina Tambaum, kes leiab, et võiksime oma arvulise vanuse üldse ära unustada – suhtleme ometi inimese, mitte vanusega! “Ei saa eitada, et ealised muutused toimuvad, nii vähem meeldivad kui ka positiivsed. Ka füsioloogiliselt võivad ühevanused inimesed erineda pluss-miinus 10 aastat, rääkimata sotsiaalsest või funktsionaalsest vanusevahest. Plusspoolele tuleks kanda see, et mida rohkem aastaid on elatud, seda rohkem on inimene õppinud. On olemas vaid üks arv, millest kindlasti tuge saame – see on staaž, inimese sisu ja kogemused.”

Sõltuvalt sellest, kui vanad on lapsed, milline on töö, milliseid haigusi on tulnud põdeda või kuidas üleüldse näeme elu enda ümber, saabuvad 40. eluaastast alates kümnendid inimeseti erinevalt. Kümnendivahetus raputab igal juhul – kust tulek, kuhu minek? Teame ju 40ndates mehi, kes ostnud mootorratta või Porsche, et identiteedikriisist välja tulla. Naisi võib hirmutada peatne fertiilse ea lõppemine, kuigi tänapäeval on üha rohkem selles vanuses esimest korda emaks saajaid. 50aastaselt seda hirmu enam pole, kuigi jah, keegi maailmas olevat sünnitanud ka 71aastaselt. Olge rahulikud, siis tulevad uued hirmud! Aga võib-olla hoopis uued väljavaated? Iga kriis on vajalik arenguks, ka vananemise kriis. Vananemine on vabadus olla ise, on Marju Lauristin öelnud.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine