LEMMIK-

-mälestus lapsepõlvest

Mul oleks nagu kaks lapsepõlve. Üks on see päris lapsepõlv kodus Pääskülas Vikerkaare tänavas, millest on meeles alatine igatsus kuhugi, millegi järele. Tore oli, kui sai sõita ära (seda sai harva), kas või Karjakülla tädi Vaike sünnipäevale (seal tehti ise jäätist!), rongiga Kloogaranda või koguni autoga Topule, telkima, kalale, kõrkjatest parte ja laevu tegema...

Aga miskipärast on ikka peamine see igatsus, ootus – et lapsepõlv läbi saaks. Ja mul tõesti on hea meel, et ikka sai. Sinna lapsepõlve ei taha tagasi, kuigi kõik oli seal hästi, ema, isa, kodu, aed, vanaema, õed, naabrilapsed... Ennemini tahaksin vahel tagasi sellesse teise lapsepõlve. Sest kui läksin 22aastaselt Hiiumaale, oleksin nagu teist korda sündinud, päris endaks. Mäletan isegi seda kevadõhtut Reigi pastoraadi trepil, kui äkki taipasin, et mina olen mina, see, kes olen. Et ma võin olla.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine