Millal sa esimest korda armusid?

Olin 6aastane ja minu rühmas oli Tiit, kellega otsustasime suureks saades abielluda. Aga siis tuli sügis. Éma oli ostnud mulle hallikaspruuni lendurimütsi. Teistel tüdrukutel olid jänesenahast mütsikesed, mille paelte otsas rippusid pallikesed – unistasin ka sellisest. Kui Tiit mind lendurimütsis nägi, siis ütles ta, et vist ei abiellugi minuga, sest pole kindel, kas ma ikka olen tüdruk.
Möödus 50 aastat, pool sajandit. Mõtlesin, et kustutan tollase armastuse piina ja ostan endale mütsi, nagu lapsena unistasin. See oli rebasenahast ja nii soe, et kandsin seda vaid korra. Võtsin kohvikus peast ja panin toolile – inimesed ehmatasid, arvates, et seal lamab mingi loom.

Tiiduga pole me pärast lasteaeda enam kunagi kohtunud.

Miks on armastus elus oluline?

Luuletaja ei saagi olla luuletaja, kui tal ei ole armastust! Ütlen alati tudengitele: jumal andis teile annet nii palju, kui andis, kuid teid võib aidata õnnetu armastus. Võib-olla need, kes ei ole kunstiga seotud, ei pea nii palju kannatama. Neil võiks olla õnnelik armastus. Inimene, kes armastab ja keda armastatakse, elab paremini kui see, kes ei armasta ja keda ei armastata. Aga kui sul on õnnelik armastus, siis harjud õnnega ja kirjutamiseks enam põhjust ei ole.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine