Ajad on muutunud, kaubad on muutunud, hinnad on muutunud. Muutunud on ka nõudmise-pakkumise suhe. Kui nõukogude aja lõpus tuli Tartus seni vaid Eesti ja Läti NSV laualippe ja natuke marlit müünud kaupluse asemele Abakhan, ulatus saba Riia mäest alla. Defitsiidiajastust muserdatud inimesed seisid tundide viisi, et näha seda imede maailma, kastitäisi mustriga kangareste – kuidas saab üldse kangast kiloga müüa?!

Küllile, kelle esimeseks ülesandeks 22 aastat tagasi oli kujundada kiires korras lihavõttepühadeks aknad, jagus tööd vaid viisteist tundi nädalas. Nüüd töötab ta täiskohaga.

Enam ei ole müügikauba hulgas “huvitavaid räbalaid” ja praakpaelu, mis toona loomingulisi inimesi inspireerisid. Ega ka kangalõppe, kus rull saab värvist tühjaks ja tekitab kunstipäraseid laialivalgumisi ehk kunstnike keeles “trükilaua alusriiet”.

Kell 7.30 kaob Küllil uni ilma traumeeriva äratuskellatagi. Kuku raadiost kuuleb, mis uudist ja milline tuleb ilm. Külli joob klaasitäie šungiidivett, teeb enese käivitamiseks sirutusi, venitusi ja turiseisu. “Kui tööl päev otsa ülespidi vaatad, pead omakaela eest hoolitsema – ma ei saa endale lubada kangekaelsust!”

Hommikukohv on sidruni ja kaneeliga, eine jääb pärastiseks.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine