Kaluri tänava kortermajas käib laupäeva hommikul pidu. Lahtisest aknast kostab Vennaskonna “Disko” ilusti tänavale, hele naishääl laulab valjusti kaasa. Rahutud kajakad lendavad risti üle tänava ja võtavad suuna mere poole. See on siinsamas võrkaia taga, millel ripub keelumärk.

Kõrval Süsta pargis jalutavad kaks väärikat prouat oma koeri ning noor ema lükkab lapsevankrit. Kopli liinide poolt läheneb kaks meest, kelle spordikottides kolksuvad pudelid. Keegi ei tülita kedagi – hulk elusid lihtsalt veereb kõrvuti. Ka Tikkerbäride pere on osa sellest Kopli sümfooniast.

“Mulle meeldib meie kandi ajalugu,” ütleb Tuuli. “Kui siin kõnnin, näen ümbrust poolenisti läbi mineviku prisma. Kujutan ette, kus olid männisalud, kus staadion või tenniseväljakud…”

Maja, kus nad elavad, valmis 1914. aastal. Toona andis asumile tooni Vene-Balti laevaehitustehas, mille juhtidele ehitati töökoha lähedale puidust villad.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine