Suvelõpp rabas mind ootamatustega, mis muutsid harjumuspärast elurütmi ja panid nii mõndagi märkama, mida tavaliselt tähele ei pane. Alandlikkus elu ees kasvas ka.

Lõuna-Eestit uputanud vihmasaju järellaines Tartust Tallinna sõites suri auto ootamatult välja. Lõplikult. Õnneks polnud ma üksinda – mu mees suutis lükata me pisikese sõiduki teelaienduse moodi asfaldiribale, kihutajate voo jalust veidigi eemale. Siiski olid need poolteist tundi, mis uduseks tõmbunud klaasidega külmas pimedas autos äravedajat ootasime, ääretult pikad – kõik mööduvad džiibid, rekadest ja bussidest rääkimata, panid meid koos sõidukiga tugevasti vibreerima. Kõhe oli! Kuid lausa kaks juhti pidasid selle aja jooksul kinni ja küsisid, kas on abi vaja...

Järgmisel päeval mõistsin, et kindlustuslepingu olulised punktid tuleks endale põhjalikult selgeks teha (näi-teks et kaskokindlustuse asendusauto saab vaid see, kelle sõiduk on muutunud liikumatuks avarii, mitte aga tehnilise rikke tõttu). Tõdesin, et autovarustuse hulka võiks kuuluda ka taskulamp, pudel joogivett ja tahvel šokolaadi – juhuks, kui jääd pimedas tühja kõhuga teele…

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine