Søren Kierkegaard kõnnib elutuppa. Viskub põrandale ja lööb küüned kratsipuusse.

Eva ja Søreni suhe pendeldab kuuma ja külma vahel. Søreni pärast peab Eva allergiarohtusid võtma –pärast kassi majja võtmist selgus, et karvad ajavad teda aevastama. Öösiti mängib Taani filosoofi nimekaim lükanduksega: lükkab käpa ukse vahele ja siis… põmaki! Mis sa ära teed, kui pererahvas sind oma voodisse ei luba! Jonnid, et end näidata!

Neil hetkedel saab Eva päris pahaseks. Ja samas: “Mulle on mitu arsti öelnud, et andku me kass ära! Aga kuidas me anname? Meie ta ju võtsime, ta on meie vastutus!” Pealegi oli Valmar see, kes hirmsasti kassi tahtis, ja Valmari pärast on Eva nõus mõndagi tegema.
Ta võtab vapralt rohtusid, paitab Sørenit ja tunneb, et ajapikkuhakkab allergia järele andma.

“Ses mõttes on ju allergiast kasu ka, et see sunnib tihedamini koristama,” piilub ta kassi. Valmar teeb tänuliku ja Søren ükskõikse näo.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine