Elu argipäevades unustavad omaaegsed armastajad pahatihti, et lähedus vajab toitmist ja hoidmist. Sageli hakatakse kontakti pigem vältima, hoitakse emotsioonid endas ega väljendata oma vajadusi. Ent kui oma tunnetest usalduslikult ei räägita, leiab allasurutud viha destruktiivse tee ning hästi alanud suhted võivad areneda kättemaksumängude ja varjatud agressioonini, mis väljendub partnerite trotsis, sarkasmis ja saboteerimises, kaasa naeruvääristamises, kritiseerimises ja alandamises. Passiiv-agressiivne inimene vajab enda kõrvale kedagi, kes oleks tema vaenulikkuse objektiks. Enamasti on ta suhtes sellega, kel on madal enesehinnang ning kes leiab kaaslase halvale käitumisele vabandusi ja õigustusi.

KIUSLIK VANAMEHENÄSS

Katrini (49) abielus oli alguses kõik tore. Mees oli leidnud endale noorema naise, pingutanud selle nimel ja saanudki kätte. “Minulgi oli huvitav – ikkagi tehtud mees, elukogenud ja haritud. Tal oli küll seljataga abielu ja tal oli ka laps, kuid mis sellest.” Peagi sündisid neilgi lapsed ja elu muutus tavaliseks. “Küllap ei olnud ma enam nii ilus kui abielludes, mu ema oli mehe meelest loll ja teisedki sugulased tundusid talle opakatena,” meenutab Katrin. “Kui elasime pead-jalad koos, hoidis mees keele hammaste taga. Aeg läks ja suutsime emale soetada omaette elamise. Nüüd sai mees end vabamalt tunda ja mu kallal saagima hakata. Sarkastilised märkused, iroonia, mõnitamine – enam polnud liigseid kõrvu pealt kuulamas. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, arvasin, et mees on soetanud kummalise huumorisoone. Sõbrad ka naersid, arvates, et see me omavaheline lõõp. Esialgu oli lõbus. Siis sain aru, et nii jääbki. Enam ei võinud ma külaliste juuresolekul suudki lahti teha, ilma et oleks pidanud kuulama mehe kommentaare, et mida mina ka asjadest tean.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine