Ajalooliselt ei ole hapete rakendamine ilu teenistusse midagi uut – happekoorimine on üks vanimaid iluprotseduure maailmas. Juba Kleopatra kümbles hapus eeslipiimas, milles oli laktaate ehk piimhapet. Muinas-Roomas kasutasid ülikunaised naha noorendamiseks ja pehmendamiseks viinamarjade pressimisel saadavat massi (viinhapet). Meie vanaemad valgendasid nahka sidrunhappega. Puuviljahapete võidukäik Tänapäevaste alfahüdroksiidhapete ehk AHA-hapete avastajaks võib pidada nahahaiguste professorit Eugene van Scotti Temple’i ülikoolist Philadelphias. Tema juhtimisel hakati piim- ja puuviljahappeid katsetama nahaketendus- ja liigsarvestumishaiguste raviks juba 1970. aastate algul. Kui 1980. aastatel tõdeti, et aknerohuna kasutatud A-vitamiinhape ehk tretinoniin põhjustab ärritust ja ülitundlikkust valguse suhtes, võeti ka akne, pigmendilaikude, armide ja põletusarmide ravis appi AHA-happed. Nende ülesanne on eraldada rakkudevahelist liimainet, mis seob surnud naharakud omavahel, samal ajal nahka koorides. Katsetustes täheldati naha kvaliteedi paranemist ka probleemsete piirkondade kõrval. AHA-happed suurendavad naha niiskussisaldust, hajutades kortsukesi ja vagusid.
Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine