Õepoeg, see suurem, juba neljane, tõi mulle raamatu. Ise ronis selili voodisse ja pani käed pea alla. Mulle meeldib, kui ta sedasi teeb. Ise nii pisike, aga poos nagu vanal mehel – mind ajab kangesti naerma, aga naerda ei või, sest väike inimene võib solvuda!

Kord on selline, et enne lõunauinakut tuleb talle ette lugeda kaks juttu. Üht ma juba teadsin – kolme põrsakese vastasseis kurja hundiga, klassika! Teise valiku tegi väike prints spontaanselt. Lappasime koos raamatut, kuni ta ütles, et vot see! Ja nii ma lugesingi talle loo linnahiirest ja maahiirest.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine