Kostis ainult rahustavat muusikat. Naine töötas vaikselt mu juustes, nii vaikselt, et ma ei kuulnud isegi kääride säksimist. Et ka kõrvaltoolil ei istunud kedagi, kes sundinuks mind kõrvu kikitama, siis tundsin, kuidas roidumuse raske koorem silmalaugudele vajus. Mu ilmetu nägu peeglis aina süvendas unisust.

Aga ma ei tulnud siia magama. Oleks kohutavalt piinlik, kui kliendi pea ühtäkki nõksataks või tema nohin üle ruumi leviks. Enese ärkvel hoidmiseks võtsingi jutu üles, ehkki üldiselt mulle ei meeldi juuksuris – moodsama nimetusega ilusalongis – niisama ajatäiteks vaterdada.

Õnneks on mu osavate ja hellade sõrmedega juuksur sedavõrd peenetundeline naine, et kohe, kui tajub, et mul pole jututuju, loobub peale pressimast vestlust, millel on inimesi ilusamaks tegevates asutustes kalduvus muutuda inetuks klatšiks. Vene ajal olid juuksurid linna kõige informeeritumad inimesed. Nüüd on juuksureid kordades rohkem ning seetõttu liigub kõditavat informatsiooni ühe ilutöötaja kohta kordades vähem.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine