Kas pereteraapia toob tervema ja paremini toimiva suhte, vaatleme ühe paari näitel. Riina (42) ja Tõnu (50, mõlema nimed muudetud) on teineteist tundnud kümmekond aastat, kindlalt koos on nad olnud pisut üle aasta. Mõlemal on seljataga eelmised abielud, millest on uude suhtesse vähemal või rohkemal määral kaasa tulnud Tõnu täisealised ning Riina väikesed lapsed. Terapeudiga hakkavad Riina ja Tõnu kohtuma kaks korda kuus.

“Pereteraapia võib olla viimane õlekõrs, kuid paarid käivad enne lahutuse valusat mõtet läbi pika ja vaevalise tee,” nendib pereterapeut Siivi Hansen. “Erinev arusaam lähedusest, abikaasa rollist, laste kasvatamisest, suhetest partneri vanemate või ekskaaslaste ja lastega võib saada tõrvatilgaks armastavate kaasade meepotis. Kui avastate, et see tilgake ei kao kuhugi ja rahulolematus aina kasvab – mis sest, et kogu aeg püüate leida lahendusi –, on õige aeg otsida pereterapeuti. Viimane uurib koos perega, miks on inimestel selline mure ja olukord ning millised on efektiivsed võimalused taastada head suhted kõigi pereliikmete vahel ja lõpuks ka kodurahu. Seda sõber, koolitus ega eneseabiõpik ei suuda.”

Täitumata lootused

“Me oleme koos,” ütleb Riina. “Pärast pikki aastaid ja eksirännakuid leidsime me teineteist viimaks üles. Jäägitult ja üleni. See on midagi niisugust, et ainuüksi selle teadvustamisest piisaks kogu ülejäänud eluks. Hing võiks hõisata – ja hõiskab ka! –, aga argirutiin vihastab.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine