Justin nendib, et Eestis on saanud tema ametiks olla professionaalne välismaalane. Jah, ta on kõrgharidusega ajakirjanik ja kirjutanud kaheksa raamatut, kuid eestlased tahavad kuulda vaid iseendist. “Kui olin ühe ajakirja kolumnist, saatis toimetaja mulle kirja: palun ära kirjuta rohkem oma tavalisest päevast Viljandis nagu suvaline Viljandi tüüp, sa peaksid kirjutama seda, mida välismaalane arvab eestlastest.”

Justin saabus Eestimaale 2002. aasta 29. augustil kell 12. Ta tuli Helsingist ja piletki on veel alles. Algul ei tundnud ta end siin kuigi turvaliselt – polnud aimugi, mida Eestist oodata, ning ta sõltus täiesti oma kaaslasest, tulevasest naisest Epust. Jaanuaris kolis noormees Eestisse ja avastas, et kõik ajakirjanikud tunnevad siin üksteist. “Kes olen mina ja mida ma siin teen? Kes on need inimesed?” mõtles ta ajakirjatoimetusse sisenedes. “Neil kõigil olid 90ndate lood, seebiooperid ülikoolist. Ja siis ma astusin sellesse lompi sisse.”

Taas Viljandis

Justin ja Epp Petrone olid abielus 13 aastat, neil on kolm tütart. Sellest, et mees ka pärast lahutust Eestisse jäi, räägib ta nii: “Ma ei arva, et oleksin iial olnud võimeline elama normaalset Ameerika elu. Ma lihtsalt ei suutnud. Ma ei tea, mis mu probleem on.” Normaalne Ameerika elu tähendab tema mõistes seda, et “lõpetad ülikooli, teed karjääri, kuni oled kogunud nii palju raha, et maksta oma maja sissemaks. Võtad pangalaenu ja maksad seda elu lõpuni, nagu ka autoliisingut. Iga päev viibid tunde autos, et sõita tööle ja koju. Kui kellelgi on tagaaias bassein, peab see ka sinul olema,” kirjeldab ta. “Seal on palju survet, et luua elustiil, mida ma isegi ei ihaldanud. Kui oled kunstimeelne inimene, siis see frustreerib, sest sa ei saa teha seda, mida sa tahad.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine