Mulle tundub, et meestegruppides on rohkem kamraadlust, mis on sageli lähemal vaatlusel väga piiratud ja reglementeeritud. Teatud teemadel ei räägita, ollakse teatud moodi. Peab olema “õige mees”. Kamraadlus ja vendlus viivad siiski enamasti meeldivama õhustikuni. Kui mehed peavad end välja elama, siis nad teevad seda füüsiliselt. Mõni teeb sporti ja mõni lööb… Kui naised peavad end rühmas välja elama, siis nad teevad seda emotsionaalselt. Heas ja turvalises rühmas nad kallistavad, laulavad, nutavad, naeravad ja tantsivad. Kui naised ei tohi naised olla, siis nad on üksteise suhtes vaenulikud, kadedad, kahtlustavad, kaitsvad, ründavad. Siis nad on konkurendid või hindajad. Tulemus on õel õhustik, mitte õdede õhustik. Kui naine suhtub endasse ja teistesse kui mingisse rolli, kui objekti, siis on olemas õige ja vale viis olemiseks. Ehk siis valesti olemise ja käitumise võimalus on väga suur. Selline hinnangulisus ja enesekaitse põhjustavad kadedust, süüdistamist, mugandumist, nähtamatust, võimutsemist, vaikimist. Hirmunud, ebakindel inimene, kes kardab valesti käituda või on moraalijüngri rollis, ei tunne end tõenäoliselt ka väga väärtuslikuna.
Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine