Fuajees sirutab mulle tervituseks käe kena elavaloomuline daam – madame Delvigne ise. Esikust viib uks kööki, mis täidetud küll hoopis töövahendite ja kübarakarpidega. Valgusküllane tööruum, kus pole ühtki masinat, avaneb kenasse tagaaiakesse, mille olemasolu ei oska tänavalt aimatagi. Väikeses salongis saab uudistada kübaraid, sealhulgas ka fotodel kroonitud peadest, kes neid kannavad. Kutsumus viis kuningakotta Proua Delvigne räägib, kuidas ta turundust õppis, kuni äkitselt taipas, et tahab teha hoopis kübaraid. Ateljees, kuhu teda tööle võeti, palka küll ei pakutud, kuid tahe modistiks õppida võitis. “Esialgu õppisin lihtsalt õmblema ja töötasin söögitoa laua ääres,” jutustab Fabienne. Kui tema looming tähelepanu äratas ning tellijaid leidis, lõi noor modist 1987. aastal oma kaubamärgi Fabienne Delvigne. Peagi tegi ta koostööd Armani, Chaneli, Yves Saint Laurenti, Louis Féraud’ ning teiste nimekate moeloojatega. Peakate peab toonitama kliendi isikupära, haakuma tema olemusega, nendib meister. Ja lisab, et sobiv kübar ei sunni mehi daamiga mitte ainult galantsemalt käituma, vaid võib ka tutvumise ajendiks olla. Igatahes on madame seda ise kogenud, kuidas inimesed ligi astuvad ja kübarast inspireerituna vestlust alustavad.
Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine