“Vanemad on meie kujunemise juures mõjukad tegelased, kuid selleks, et üles ehitada oma maailm, peaks laps neist füüsiliselt ja/või vaimselt kaugenema,” teab Ethel Espenberg, Laste ja Noorte Nõustamiskeskuse loovterapeut. “Peres või suguvõsas võivad inimestel olla erinevad ülesanded. Näiteks on üks põlvkond või selle haru rohkem praktiline ja kodukeskne või traditsioonilisele karjäärile orienteeritud. Järgmine põlvkond siis justkui tasakaalustab seda väikest maailma, hakates miljonäriks, ränduriks, elades hipina kommuunis või loobudes teadlikult pere loomisest ja keskendudes muudele väärtustele, mis endale olulisemad. Selle teistsuguse maailmaga ei pruugi vanema vaatenurk aga haakuda,” toob Ethel Espenberg välja ühe tahu, miks eri põlvkonnad üksteist sageli ei mõista. Kas sekkuda? Malle (59) tütar on emale juba aastaid ette heitnud, et ta ei väärtusta end piisavalt: ei nõua palka juurde, lepib elukaaslase pilgetega, ei kanna firmariideid, ei käi restoranides… “Tõesti, vanematekodust märkamatult omaks võetud “oh, mis nüüd mina” mentaliteedist on raske vabaneda. Õnneks või kahjuks pole mu laps – nüüdseks juba ammu täiskasvanu – seda suhtumist üle võtnud. Mis mind eriti hämmastab, on nii tema kui ta põlvkonnakaaslaste laenuvõtmise kergus. Saanud vanaemalt korteri, poleks tal laenuks ju tegelikult vajadust olnud. Aga ei, ikka oli vaja paremat, suuremat, uuemat elamist. Siis veel järelmaksuga ostetud asjad – kui kõik kohustuslikud kulud kokku lüüa, ei jäägi palgast suurt üle. Nõnda tulevad appi krediitkaardid.”
Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine