Ristimännid kohisevad.

Mari pidurdab ja jätab auto teeveerde, järsust kurvist mõni maa edasi, et kiirustajatele jalgu ei jääks. Rahulikul sammul läheb ta parempoolse puu juurde ja libistab käega üle koore.

“See on minu isa rist.”

Kõrged männid on mehekõrguselt märke täis. Rahvausundi järgi lõigatakse ristipuusse rist, kui lahkunu viiakse kodust kalmistule. Siis ei tule surnu koju käima, tema hing jääb puusse puhkama.

“Risti peavad lõikama sama pere mehed,” teab Mari. “Minu isa risti lõikasid mu isa vennapoeg ja vanalelle poeg, see oli hästi võimas hetk. Ilm oli pilvine, aga siis hakkas läbi vihmasaju päike paistma. Ja üks kummaline asi juhtus veel. On kombeks, et pärast risti lõikamist tuleb esimesele möödakäijale anda pudel või kommikarp. Minu isa puhul oli esimene möödakäija… koolilaste buss.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine