Olen hommikuti aeglane ärkaja. Naudin oma kohvi ja võimlemist ja lihtsalt mõnulen. Kui mul pole
pildistamispäev, siis juhtub, et jõuan asjalike inimeste kombel riidesse heal juhul lõunaks.

See kevad pani mind mõtlema, et vist peab… ostma endale hommikumantli.

Olin just lõpetanud hommikuse võimlemise ja tegin endale suure tassi piimaga kohvi, kui Emil seisis järsku köögis, nina verine, ja vaatas mind ehmunult. “Emps, mul hakkas nina verd jooksma ja klassijuhataja tõi mind koju! Ta on koridoris!”

Ma pole vist elus nii kiiresti jooksnud. Miskipärast ei hüpanud ma üle magamistoa ukse, vaid jooksin ringiga läbi elutoa, et ikka saaks koperdada sinna üles rivistatud legodesse. Muidugi ei leidnud ma magamistoas kiiruga üles ühtki rõivast ja siis takerdusid varbad mu mehe Taavi pükse jalga tõmmates üha püksisäärtesse ning dressipluusi lukuots lõi hooga vastu kulmu – traumeeriv! Üha peale tikkuva naeruhooga võideldes sain siiski riidesse ning võisin õpetajale üle ukse “Aitäh!” hõigata.

Paljas olemine pole me peres tabu. Mulle meeldib mu keha – kõigi oma nunnude kurvidega. Ja ikka päris mitmeid asju on sootuks mõnusam teha paljalt – võta või hommikused võimlemised ja seejärel tiigiskäigud. Magamisest ja saunatamisest rääkimata. Ja ometi satub ette päevi, kus veidike rõivaid ei teeks paha.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine