Käisime perega Riias minipuhkusel. Jurmala veekeskuses arutles me seitsmene Kirke, et kui ta ära eksiks, ta nutaks algul veidi, siis ostaks poest süüa, paneks telefonis Google Mapsi otsingusse “Rõuge” ja hakkaks vaikselt koju tulema. Sest Rõuge on kodu.

Olin vahest napilt neljane, kui kolisime esimest korda. Tädi Sirje, kes ootas mind Jüri lasteaias ja kellest sai me armas sõber, on ka palju aastaid hiljem mu südames. Kui trehvame, kallistame ja juttu jätkub vähemalt poole ööni.

Nii on igast kohast, kus kunagi olnud kodu, mu südames kaasas armsad inimesed. Sest kohast teevad KODUse koha need, kellega koos sa seal elad.

Meil siin Rõuges on kena komme, et kui vallaraamatuisse tähendatakse üles värskelt sündinud vallakodaniku nimi, särab Pesapuu tornis kõrguv muna õhtupimeduses lapsukese auks roosalt või siniselt. Rõugelane on hea olla. Siin jagub inimlikkust ja soojust.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine