“Sa pole ju mitte keegi, isegi tööl ei käi!” põrutas mu värske sõbranna viieaastane tütar emale keelamisele vastuhakuks – soomlanna oli end sama äkki koduperenaise rollist avastanud kui mina. Otsustasin kohe, et prantsuse keele kursus annaks alustuseks mingigi autoriteedikrediidi. Kuigi vahel tekkis tunne, et võiksin keeleklassis lõualuud paigast haigutada – nii meloodiliselt ja mõõtmatult kättesaamatuna kõlas helitaust.

Seni olid põhilise keelekasutuse moodustanud reklaamvihikud, mille põhjal teha läbimõeldud toiduostuotsuseid. Kahepoolset prantsuskeelset vestlust proovisin arstikeskuses. Vastuvõtutöötaja reageeris nii, nagu oleks selliseid lauseid varemgi kuulnud, ent ootustele vastupidi olid minu kulmud need, mis kerkima hakkasid. Kui registratuuri arvuti tööpäeva lõppenuks luges, ei heitunud neiu leti taga ja koukis laua alla pugedes prügikastist välja kuueks tükiks rebitud pabergraafiku. Ladus selle nagu pusle lauale ning küsis, kas järgmine esmaspäev sobib. Kõik laabub, nagu alati, ent omal moel...

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine