“Iirimaa on mu täielikult alla neelanud…” ütleb Anne Kiigemägi (53), kes seal juba üheksa aastat elab. Varem kaks aastat Inglismaal elanud-töötanud ja inglise keelt väga hästi valdavale Annele oli suurim üllatus, et ta ei saanud aru, mida kohalikud Iirimaal rääkisid. Nende jutt oli justkui võimatu pudin.

Anne on Eesti asjadega mingil määral kursis: vaatab internetist uudistesaateid ja loeb ajalehti. Teda paneb imestama poliitiline kahepalgelisus Eestis, teda kurvastab lohakas eesti keele kasutus ja silmahakkavad kirjavead. Nagu seegi, et ta enda keel on võõrsil elades piiratumaks muutunud.

Anne on 11 aastat Eestist ära olnud ja tunneb võõrsil olles suurimat puudust lähisuhetest, et jääb eemale kõikidest peresündmustest ja tähtpäevade tähistamistest. “Paar külaskäiku aastas ei korva puudujääki,” tõdeb naine.

Luhtunud elust eemale!

Äraminek Eestist oli emotsionaalselt raske, siia jäi ju poeg Allar, kes oli siis alles 17aastane noormees, keda õnneks küll juba täielikult usaldada võis. Allar on oma tuleviku ehitusega sidunud, sel alal juba aastaid töötanud ja omandab nüüd töö kõrvalt ehitusinseneri kõrgharidust. Allari toimetada on jäänud ka vanavanemate majapidamine.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine