ISEENDANI JÕUDMINE

Sigrid (38) sattus kuldpuuri pärast abiellumist. Ta jäi kodupere-naiseks ning ise raha ei teeninud. Mees tegi naisele regulaarselt rahaülekandeid, ostis talle auto-gi. Millestki puudust ei olnud. Mehele meeldis, et naine tööl ei käi. Nad elavad praegugi samas uhkes eramajas. Võib-olla on see mõne jaoks unistus, aga kas tegelikult tasub sellise elu järele õhata?

“Olin pigem nagu linnupuuris,” sõnab Sigrid. “Mees tegi minu jaoks kõik ära, olin nagu dekoratiivnaine. Mingi hetk hakkasin pelgama, et harjun sellise eluga liialt, tekkis saamatusetunne.”

Kokku kestis selline “ilus”, kuid samal ajal paradoksaalselt ka rahuldust mitte pakkuv elu kolm aastat. Sigrid sai käia, kus tahtis, nautis oma vaba aega. Ükski asi polnud naisele otseselt keelatud, aga ta tundis, et kontroll tema elu üle on mehe käes. Kui näiteks Sigrid unustas telefoni autosse, avastas ta tagasi tulles juba neli vastamata kõnet mehelt. Too küll põhjendas helistamist muretsemisega, aga hiljem jõuti selgusele, et alateadlikult, lapsepõlvest kaasa saadud kogemuste tõttu mees siiski kontrollis. Ta pidi kogu aeg teadma, kus naine parajasti viibib. Samas armukade mees ei olnud.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine