Omal ajal viis Anu Hindi tee ERKI moekateedrist otse Tallinna Moemajja. “Et seeriatootmise kunstnik Zoja Järg plaanis sealt just lahkuda, sain ta töö endale,” meenutab Anu. “Pidin valima kolleegide kavandatud mudelite seast rõivad, mida esitlesin kauplusejuhatajatele. Neist osa mudeleid läks moemaja seeriatootmisse. Pole tõsi, et Nõukogude Liidu ajal ei valmistatud ilusaid rõivaid. Neid tehti, kuid väikeses koguses. Praeguse ületootmise ja -tarbimise ajal tundub see kontseptsioon päris ilus – maailma ei koormatud liigsete asjade virnadega. Kangaste koostis oli palju kestvam. Majandusele oli see halb, kuid loodusele hea.”

Moemaja-aega hindab Anu suurepäraseks loominguliseks võimaluseks. “Kaks korda aastas lõime uhkeid autorikollektsioone. Olime neid kavandades vabad, ei pidanud arvestama mudelite müüdavusega. Kangad saime valida Nõukogude Liidu piires. Rõivaid valmistasid parimad rätsepad ning juurde tellisime peakatted, jalanõud, ehted. Meie kuu norm oli 11 mudelit, mitte 30 nagu tänapäeval. Kunstnikele olid loomingulised komandeeringud, et eksootilistest maadest – küll liidu piires – inspiratsiooni ammutada.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine