Harva juhtub, et mõni päev on ka aasta hiljem erilise selgusega meeles. Möödunud aasta septembripärastlõuna, mil tõeliselt suvises päikesepaistes terrassil istudes ootamatult selget, läbivat, puhast olemasolu-õnnetunnet tundsin, on üks selliseid. Eks seda päeva aitas mälus säilitada ka fotodele püütud hetkede vaatamine vahel talvel. Tõepoolest – pea iga kord neid avades tuli see helge tunne tagasi!

Tänavu on sama kuupäeva hommikul ilm pilves, vahepeal vist sajabki – ega ninapidi arvutis olles ju seda ei märka. Aga kui lõunasöögiks pausi teen, näen, et päike on väljas! Sikutan terrassipingi samale kohale nagu mullu, istun oma taldrikuga sinna päikeselaiku sööma, otsustanud eelmise aasta elamust korrata. Proovida, kas õnne saab tahtlikult paljundada

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine