22.34 Poen voodisse. Ma lähen voodisse alati alles pärast seda, kui olen Erikule rinda andnud ja ise õhtust söönud, mitte varem. Nüüd jäi ta isaga elutuppa televiisorit vaadates oma kesköist söögikorda ootama. Hommikuti paneb mind televiisori halb mõju nii varases eas pisut muretsema, ent õhtuti on mul ükskõik. Pidžaamapüksid on mulle suureks jäänud, kukuvad kõiki füüsikaseadusi trotsides rebadele isegi pikali olles... Ehk polegi see kaalukaotusest tingitud, vaid sellest, et kumm on lihtsalt välja veninud? Mida iganes, olen lõpuks ometi voodis. Vaikuses, üksinda, pimedas. Naudin eesootavat puhkust juba ette. Naudin võimalust olla temata.

00.53 Isa toob Eriku hälli. Laps koriseb nagu vana mees. Kõhus möllavad tal gaasid ja ninas kollid, mis tekitavad hingamissahinale juurde kummalise vilina – ilmselgelt on uinumisega raskusi. Mina sain magada vaid kaks ja pool tundi. Ja varsti on pojal nälg...

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine