Sel suvel kordus üks ja sama stsenaarium. Kohtusime. Kallistasime. Pärisime üksteise käekäigu järele.

“Väga mõnusalt, iga päev on rõõm! Töötame ja puhkame. Kodus ikka jaa enamasti! Ei raatsi suurt mujale minna, meil on nüüd ponid!”

Vaikus koos väga suurte silmadega.

“Ponid? Need päris ponid, noh, nagu hobused või? Segi läksite või?”

Kui “segi” tähendab veelgi õnnelikumat olemist, siis jaa!

Eile ennelõunal koristasime ponide aedikust sõnnikut. Ma riisusin pabulad kokku, Taavi tõstis need lumelabidaga murutraktori kärusse ja vedas vaarikapeenrasse. Ja me ponid Merri ja Sille olid k

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine