Enne reisile suundumist proovisime võimalikult palju riske maandada: lasime end vaktsineerida, jaotasime rahalised ressursid eri pangakaartide vahel, peitsime väärtuslikud asjad salataskutesse ning võtsime igaks juhuks kaasa mitu pipragaasiballooni ja alarmi. Kuid me ei mõelnud sellele, mis saab siis, kui tervis alt veab.

Hajunud valvsus

Puudulike hügieenitingimuste tõttu olime Indias ja Sri Lankal eriti ettevaatlikud, kuid üllatuseks püsisime hunditervise juures ega pidanud oma käsiapteeki lahtigi pakkima. Malaisia on kahe nimetatuga võrreldes palju tänapäevasem maa, mistõttu tekkis tunne, et suuremad ohud on möödas. Kaotasime valvsuse ja nautisime kohalike eeskujul tänavatoitu, magasime ilma sääsevõrguta ega kasutanud sääsetõrjevahendit. Singapuri suundudes jätsime osa pagasist maha ning kuna iga gramm oli arvel, pistsin kotti vaid pooliku paratsetamoolilehe ja ravimid kõhuhädade vastu.

Saatuse pilkeni ei läinudki kaua aega – kui hilisõhtul linnriiki kohale jõudsime, oli reisikaaslasel kõrge palavik ja teda valdas jõuetus. Põliseestlase kombel eelistas ta meedikutega konsulteerimise asemel sooja teki all lebada ning mee ja sidruniga ravimteed juua. Kaheksa päeva pärast oligi ta taas püsti.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine