“Ära karda väikesi sissetulekuid, vaid suuri väljaminekuid!” vannutas kooselu hakul juba mu esimene abikaasa. Kui meil kuraditosina aasta eest – majandusõitsengu ajal – veel lapsi polnud, võtsime vahel ka tarbimislaenu, et osta videokaamera või sõita soojale maale viietärnihotelli puhkama. Laenuintressidest tekkinud majanduslikke haavu andis küll tükk aega lakkuda, kuid kuna mõlemal oli korralik sissetulek, püsis rahavoog stabiilsena. Kui enne palgapäeva puudu jäi, me väljas söömisest ei loobunud, kasutasime krediitkaarte. Drastilisemad näited on kuud, mil 80% palgast kulus eelmise kuu krediitkaardivõla tagasimaksmiseks... Siis aga tuli jälle väike preemia või palgatõus ning mõneks ajaks oli miinusest pluss saanud...

Suur hinnatõus

Mu sissetulek põhitöölt jääb Eesti keskmise kanti, vahel on see veidi enamgi. Umbes samas suurusjärgus suutsin teenida buumiajalgi – ja eks kulutamisharjumused ongi sest ajast sisse juurdunud. Mis seal aga salata – elukallidus (kulutused eluasemele ja toidule) on kümmekonna aastaga kordi tõusnud. Samuti on mu leibkonda vahepeal lisandunud teine laps ning kõrvalt kadunud pere teine palgasaaja.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine