Varanasi lennujaamas võetud taksost väljudes kohtun kahe noormehega, kes on mulle hotellist suure tee peale vastu saadetud. Kitsaid ja konarlikke pimedaid tänavaid mööda jalutades jõuame sama pimedasse hotelli. Toas on valgus, kuid mitte fuajees, ja elektrit pole ka pistikutes... Kas ajutine või alaline elektrikatkestus? Eks see selgub hommikul. Tuba on kliimaseadmeta, õues on aga umbes 30 kraadi sooja, päeval üle 40…

Rahulik energia

Äratus kell 5. Tund hiljem kohtun Liiga (Lii Undiga, kes elab Varanasis – toim) hommikukontserdil, et üle anda musta leiba ja muud olulist eestimaist kraami sisaldav pakike. Lii meelitas mind nii vara välja väitega, et Varanasis on hommikud päikesetõusu ja paadisõiduga kõige erilisemad... Usaldan tema kohalikku kogemust.

Jalutan treppidel ja lihtsalt vaatlen: lehmad, pullid, kitsed, kaupmehed valgete kanistritega – neile, kes soovivad Gangese püha vett kaasa võtta. Valgetes ja oranžides riietes pühamehed, rohkem indialasi kui turiste. Palju paate ja paadimehi.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine