Kui lahkus viimsele teekonnale mu koolipõlve esimene kunstiõpetaja, oli tema ärasaatmisel ka rõõmsam pool – võimalus kohata neid, keda iga päev ei näe. Vestlesime parajasti õpetajast portree maalinud kunstnikuga, kui juurde astus viimase abikaasa, kes lausa hõiskas: “Ma tean sind! Me olime haiglas koos säilitamas!”

Aah-ah-soo... see oli väga ammu, oma veerand sajandit tagasi. Eesti riik kõndis lapsekingades ja mina olin oma teise lapse ootel. Mu pagasis leidus üks pesueht kogemus nõukaaja sünnitushaiglast, paari aasta tagune nurisünnitus ja lapseootuse algus teises riigis, kus patsienti koheldi nii, nagu peab. Normaalselt, nagu teadsin end tahtvat ka siis, kui esimest korda sünnitusmajja sattusin. Kus mind tegelikult tundideks koridori istuma unustati ja ultraheliaparaadi taga askeldav tohtriproua esimese asjana mainis: “Teie aluspüksid on siin osakonnas küll salakaup!” Kas tõesti polnud teadmatuses esmasünnitajale midagi targemat lausuda?

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine