Rauno puikleb. Naerab, aga puikleb. “Oled sa kindel, et sa tahad just minuga Tapale minna? Ma ei oska ju mitte midagi rääkida! Ja fotogeeniline ma ka ei ole!”

Kokkulepitud päeva hommikul helistab Rauno veel lootusrikkalt: “Kuule, täna sajab! Jätame ära?”

Kui Tapa keskel kohtume, paistab igatahes päike. Rauno arvab, et sõidame alustuseks veidi ringi. “Ma oskan rääkida ainult sellest, milline see linn minu lapsepõlves oli: pärast kooli läksin ju Tallinna õppima. Kui vanemad elasid, sai Tapal muidugi käidud, aga…”

Sobib. Pöörame parklast välja ja juba meenubki Raunole, et majas, kus praegu pakutakse pitsat, oli vanasti juuksur. “Vahel oli nii, et tahtsid juuksuri juurde minna, aga kui ukse lahti tegid, istus seal juba terve pingitäis vene sõjaväelasi. Siis oli selge, et täna jääb juuksuris käimata.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine