Mäletan, et ligi 20 aastat tagasi korrutas meie koolis üks vanema klassi tüdruk, et tere ei maksa midagi. See kinnistus juba siis mu pealuusse. Arutlesime vahetundidel, miks mõni isik on nii mats, et tere tal üle huuli ei tule.

Praegu olen tuttavaid inimesi teretama varmas, kuid oli aegu, mil ma sugugi mitte igale teada inimesele tere ei öelnud. Miks ma näiteks ei teretanud lapsepõlves naist kõrvalkorterist, kuigi vanemad olid õpetanud, et kõikidele naabritele tuleb öelda tere? Ma justkui häbenesin ja lõpuks oleks tundunud äkitselt teretama hakkamine juba imelik. Samas olen täiskasvanuna analüüsinud, millistest peredest on pärit need lapsed, kes tere ei ütle.

Nüüd otsustasingi ise järele proovida, kuidas võõrad inimesed reageerivad, kui neid tervitada.

Kogun hoogu

Vaatan aknast välja – vihma sajab, tuul on tugev –, lükkan eksperimenti edasi. Kuigi olen enda arvates julge ega ole tundnud esinemis-hirmu pärast kuuendas klassis Rakvere teatri lavale sattumist enam kordagi, vajab teretama minek siiski julgust. Mida ma siis kardan?

Jõuan järeldusele, et kuigi tere ei maksa midagi, on see meie kultuuris väga oluline sõna, mis tähendab palju ja võib nii tere ütleja kui ka vastuvõtja jaoks tuua kaasa laia ampluaa tundeid ja mõtteid. Teretades tungitakse justkui teise inimese personaalsesse ruumi.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine