Aastaid tagasi kirjeldas ülikoolikaaslane elevil häälega oma perekonna ehmatust, kui mõni aeg pärast vanaisa surma seisis värava taga vanahärra, lillekimp käes, ja küsis vanaema. Keegi neist polnud isegi mõelnud võimalusele, et leseks jäänud vanaema võiks mõne võõra mehega suhtlema hakata... Kooliõe sõnul mõjus temale sel hetkel kõige ebaõiglasemalt asjaolu, et temal – “punapõsksel” tüdrukul – ei olnud pingutustele vaatamata kavaleri, aga üle 70aastasele vanaemale jagus kosilasi küll.

Marianne Mikko: “Soovitan igale naisele olla avatud!”

Tuntud poliitik ja endine ajakirjanik Marianne Mikko (56) tunnistab, et küpses eas üksi jäänud naistele on keeruline anda ühtset soovitust, sest igaüks on ainukordne. Kõigil on erinev elukogemus, aga ka soovid ja unistused, mis mõjutavad valikuid.

Kui võib tunduda, et mehed leiavad keskeas kergemini uue kaaslase, siis Marianne sellega ei nõustu. Tema tutvuskonnas jagub mehi, kes ei ole läinud teisele ringile, vaid on otsustanud jääda üksi. Ja sugugi mitte kõik, kes uude suhtesse maanduvad, polevat õnnelikud.

“Kas ühiskonna heaolu on ikka õige mõõta SKP alusel? Äkki võiks olla nagu Bhutanis, kus on tähtis inimeste õnnelikkuse indeks. Tähtsaim küsimus nii naistel kui ka meestel on üksi jäädes see, kuidas minna edasi nii, et olla õnnelik ja elada just sellist elu, nagu endale ette kujutatakse. Kas partneriga või mitte,” rõhutab Marianne.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine