Võhivõõraste “tülitamine” käib ju ajakirjanikuametiga kaasas, sestap arvasin, et ülesanne pole keeruline. Väljaspool professiooni pean end siiski ületama, kui olukord tingimata suhtlemist ei nõua. Paar sõna tundmatuga liftis või koduteel pole ka meie kultuuris väga levinud, võib tunduda pealetükkivgi. Seevastu poes või teenindusasutuses meeldib mulle tavapärasest rohkem lobiseda. Vist sellepärast, et murda neid ligimestevahelisi barjääre, mille puudumine meie eluolu sõbralikumaks ja turvalisemaks muudab.

TALLINNA-TARTU BUSS 😊

Kõigepealt ei leia ma kontakti, kuhu telefon laadima panna. Tavaliselt pusiks ise otsida, aga nüüd pöördun kahe föönisoenguga noormehe poole eesistmel – “Vabandust, kus see kontakt võiks asuda?” Noormehed näitavad, et istme all. Ka wifi pole mu läpakasse teed leidnud – jälle noormehed appi. Näitavad asjalikult-viisakalt oma nutitelefone, kus levi olemas, ja soovitavad mul restardi teha. Hakkabki funktsima!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine