Heli isa Mart. Ka nii võiks pealkirjastada selle 1918. aastal valminud portree, mis ripub Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi püsinäitusel “Lood ja laulud”. Saarel oli põhjust naeratada, kodus ootas teda aastane tütreke, kuid tema ilme maalil tundub morn ja murtud.

Mida Saar võis mõelda, sellest annab aimu kiri, mille ta aastaid hiljem saatis oma sõbrale-ametivennale Tuudur
Vettikule. Püüdes noort Vettikut delikaatselt armuasjades aidata, tunnistab Saar: mulle paistab, et Sinu värgid on ses suhtes päris analoogilised minu mineviku omadega: kus kangem pool kangekaelselt pääle pressis kuni võiduni. Mis on aga selle tulemus? Elu on lorri aetud, lõhutud ja mürgitud. /---/ Pärast teevad lapsed selle sõlme veel rohkem umbseks ja komplitseerituks… Kui ma oleks õigel ajal oma krämplist välja rabelenud, oleks asjad korras olnud.*

“Krämpli” all pidas Saar nähtavasti silmas oma abielu Elise Paalmanniga. Tulevase äiapapa pealekäimisel kosis Saar kolmest õest keskmise, kuigi oli kõrvuni sisse võetud noorimast, Liinest. Õitsvas eas Liine kuhtus tõvevoodis, kuid ingellik mälestus temast saatis Saart läbi elu. Ka siis, kui Elise oli temast teinud kahekordse isa ja püüdis Saart meelitada, et parem elu ootab neid teispool ookeani, Ameerikas.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine