Sel pärastlõunal helgitab värviline lühter Kersti Kalamajakorteri söögitoas lõputult värvilaike, mis maanduvad samavõrd kireval, 1960ndate pööraseid mustreid meenutaval tapeedil. Kersti elamine ei ole kindlasti askeetliku mustvalge minimalismi kants, kaugel sellest, siit leiab eest kaks korrusetäit muretut boheemlikkust, põnevaid lahendusi (hiigelsuur akna ja tugitooliga vannituba!) ning lihtsalt kodusust. Palju valgust, sest aknad avanevad kõikjale peale põhjasuuna.

Muidugi pole ka ühel hetkel välja imbuv kass mingi Harju keskmine hallikirju triibik, vaid tulekarva kõuts, kes võtab laisa väärikusega sisse koha punasel diivanil. Kersti ise oma leekiva juuksepahmakaga on keset seda värvide pillerkaari absoluutselt enesestmõistetav nähtus. Kahe jalaga otse keset oma värvilist elu.

Mõnel hetkel, mõnes valguses näeb ta oma alabastervalge naha ja roheliste silmadega välja kui teismeline. Teisel momendil ehk kolmekümnene. Tegelikult on ta 41, mis paljudele temaealistele näib olevat vanus, mil elu triivib mõnusasti üha suurema rahu ja stabiilsuse suunas. Lapsed on titeeast väljas, karjäär edeneb, kodu on lõplikult sisse seatud...

Kuid tüünel veel loksumine pole Kersti jaoks. Alles hiljuti tegi ta oma elus järjekordse taaskäivituse, hüpates, pea ees, uute võimaluste merre.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine