Kõike ilusat on kohe ja palju! Suur taluõu kurgi-, tomati- ja püstiste oavarte ridadega tagaaias, avar kasvuhoone maitsetaimede ja paisuvate kõrvitsalistega ning lopsakad lillepeenrad eesaias. Eeskoja laeservas, otse käeulatuses, paistavad pääsupesast nööpsilmsed kohevad sulepallid, kes küll kuidagi rahvuslinnu voolujoonelist mõõtu välja ei anna.

Hubane taluköök, laual metsmaasika toormoos ning taldrikul paneeritud kõrvitsaõitega roog, kõrval soojendatud piima ja meega kohvikruus. Kõige keskel askeldab lumivalgete juustega valges tuunikas naine, kelle avali külalislahkus juba esimesest hetkest oma sooja hoovusesse haarab.

“Sel aastal nad tuppa ei kolinud,” osutab Aime savist pääsupesadele kööki viiva uksekaare kohal. “Mineval aastal käis linnupaar enne munemist köögi kardinapuul oma elu arutamas, laia lõõriga, nagu poleks mina siin laua ääres keegi!” Küllap paljugi näinud pääsupaar vakataks, kui mõistaks juttu Aime seiklusrikkast elust, milles on nii raputavaid torme, tuulevaikust kui ka palju päikest.

ESIMENE VAATUS

Aime ei salga, et on vastassoole alati meeldinud. Naljaga pooleks lausa nii, et pidi käima pea maas, et mitte kellelegi silma vaadata. “Nii kui vaatasid, oli – tule mulle naiseks! Aga ei saa ju kõigile naiseks minna, kuigi praeguseks olen juba mitu korda käinud,” naerab kaunitar lõbusalt, kuid tõsineb siis: “Laulatama lähen nüüd elus teist korda.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine