“Ole hea, võta auto ja tule mulle korra appi,” kõlas ühel reedeõhtul pisut salapärases telefoni-
kõnes armsamalt. Suurivaevu leidsin kätte juhatatud koha kesk tööstuslinnaku ladusid. Seal ta mind ootas – varajane sünnipäevakink, sedakorda mitte punane nagu lapsepõlves, vaid piimakohvikarva. Dokumentidele märgitud värvitoon: cappuccino.

Õigupoolest olin jalgratast juba mõnda aega taasihaldanud. Kes teab, oli põhjuseks mullusügisene magus mälestus rattaretkest Bangkokis (täielik ekstreem, 14 kilomeetrit piki turge, tagahoove ja tänavarestorane!), lootus rattafanaatikust kallimaga kas või ligilähedaseltki sammu pidada või plaan võimalikult valutult (ja meeldivalt!) ülekilosid kaotada, viimastel kuudel tabasin end korduvalt kahel rattal kulgejaid silmadega saatmas. Ühtäkki märkasin, et jalgrattad vaatavad vastu naisteajakirjade ja suurpoodide kliendilehtede veergudelt. Käsitöörattad, elektrilised imeloomad ja käikudeta hipsteriratsud. Malbed helesinised, sinepikollased ja sportlikud mustad. Tikitud sadulapatjade ja punutud korvidega lenksu küljes. Nende sadulas ja kõrval lillelistes suvekleitides või plisseeseelikuga näitsikud.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine