Ses küsimuses oli midagi, mis mind pikemalt mõtlema pani. Pariisi kolimise järel avastasin ühel hetkel, et olin asetanud eestlased ja prantslased omamoodi viisakuse kaalukausile, mille esimesed koos kõigi oma voorustega kindlalt ja sirgjooneliselt alla vajutasid, jätmata viimastele ainsatki võimalust. Mul oli kodumaast eemal viibides tekkinud teatud nostalgiline-patriotistlik sündroom, mis segas nii mõnigi kord Eestiga seotud asjadele objektiivse hinnangu andmist.

Milleks tere?

Ent sõbranna küsimus äratas selle vana mõtiskluse taas ellu. Kas eestlane on ebaviisakas? Olen elu jooksul mõistnud, et välismaalasele (näiteks ühele tavalisele keskeurooplasele) tundub imelik ja ebaviisakas, et nägupidi tuttavale kolleegile öeldakse tere vaid hommikul ning kui päeva jooksul uuesti kohtutakse, sahisetakse vaikides mööda, silmitsedes ujedalt vastutulija õlga või näiteks põlve (veidi ohutum variant). Samuti on talle kummastav, et lifti astudes eestlane ei tereta, vaid eelistab tummalt lifti lage või mõne vastasolija kuuenööpi uurida (sel puhul on tegu riskialti eestlasega: kuuenööbist järgmine aste on juba võõra inimese silmad!).

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine