Teiste inimeste kodud panevad, vähemasti minul, loomingulise kujutlusvõime kiiremini tööle. Selleks ei pea tegelikult alati isegi interjööre nägema; vahel piisab kellegi avatud aknast kostvatest muusikahelidest või lehvivast kardinasiilust, et välja mõelda see neiu, kes seal toas viiulimängu harjutab, või see vanem daam, kelle käsi kohe sirutub vallatut kardinaserva tagasi sikutama… Mis teeb nad õnnelikuks, millest nad unistavad, mida pelgavad? Teadmine, et ümberringi on sadades kodudes tuhandeid inimesi, lisab omal moel turvatunnet.

Peale jalutuskäikudel mööduvate akende märkamise meeldib mulle vaadata kinnisvarakuulutusi. Nüüdisajal on paljud neist võrreldavad tõelise külaskäiguga tundmatute inimeste koju: mitukümmend võtet tubadest ja muudest ruumidest, kõnekatest detailidest, maja välisvaated, aiapildid ja isegi ülesvõtted ümbruskonnast... Uued, alles valmivad korterid on ses mõttes muidugi igavamad, et puudub sisustus ja igasugune isikupära, kuid nende suureks plussiks on korralike plaanide olemasolu!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Eesti Naine